Talvisel viirusteperioodil on haigeksjäämine peaaegu paratamatus. Kui täiskasvanu oskab tänu elukogemustele ja õpitud oskustele tervisehädadega toime tulla, siis laps vajab haigena väga palju vanemate abi – lisaks ravile ka päevade sisustamisel. Niipea, kui haigus enam väga ei piina, muutub laps taas uudishimulikuks ja soovib meelelahutust, kuid täieliku tervenemiseni jäävatel päevadel ei saa siiski veel igapäevarutiini tagasi minna.

Haige, aga ka paranev laps vajab kõigest rohkem lapsevanema või kellegi muu usaldusisiku lähedust ja tähelepanu. Halb enesetunne on hirmutav, täiskasvanu juures viibimine tekitab turvatunnet. Mõned lapsed soovivad haigena kolida vanemate voodisse kaissu, mõnd last aitab päevasel ajal diivanil pikutamine nii, et toas toimetav lapsevanem on nähtaval.

Imeilusas, ajatus raamatus “Une-Mati, Päris-Mati ja Tups” vaidlevad täiskasvanud haige Mati hooldamise pärast, kuid kõik on nõus, et lapsega tuleb tegeleda. Isa ja vanaisa mängivad Matiga lauamänge, ema loeb raamatut ette, vanavanaema toob joonistustarbed ja suunab Mati fantaasiat.

Võib tunduda, et parim lahendus haige lapse paigalhoidmiseks on nutiseade või teleriekraan, kuid kiiresti vilkuv ekraan mõjub pigem väsitavalt. Ekraan võiks jääda viimaseks abivahendiks, näiteks haiglas hirmutavate uuringute ajaks või lühikeseks, kokkulepitud pikkusega pausiks päeva jooksul.

Kodus kohe olemas on lemmikraamatud, mida saab vaadata ja ette lugeda. Ehk on fotoalbumeid, mida koos vaadata – lastele meeldib vaadata pilte endast ja lähedastest, näiteks võib välja tuua lapse enese beebialbumi. Veel võib voodi äärde tuua väikese laua, kandiku või tabureti, et saaks natuke meisterdada või lauamänge mängida.

Meisterdamisest ja kunstitarvetest sobivad haigevoodi juurde kõik mahapestavad liimid ja pliiatsid. Võib lõigata reklaamlehtedest pilte ja neid kollaažiks kleepida, joonistada, voltida – voltimisraamatutest, aga ka Internetist leiab huvitavate paberist mänguasjade valmistamise õpetusi. Samuti võib Internetist leida prinditavaid värvimislehti parajasti huvipakkuvate piltidega.

Poest võib haigele lapsele tuua kleepsuraamatu, arstikohvri (kui seda veel pole), eakohaseid kaardi- ja lauamänge, puslesid.

Sõrmega selja peale joonistatu-kirjutatu äraarvamine, (paraneva lapse puhul) vastastikku pantomiimide mõistatamine või paar rahulikku võimlemisharjutust ei vaja üldse mingeid abivahendeid, aga võimaldavad pisut liikumist. See aitab kaasa paranemisele ja on lõbus.

Videokõne või häälsõnum vanavanematele või sõbrale võivad samuti tuju tõsta.

Toas mängides võib ehitada tekkidest ja toolidest kindluse. Vähem ruumi võtab, aga peaaegu sama lõbus on suuremast pappkastist nukumaja või garaaž.

Kui palavik on kadunud, võib ka natukeseks õue minna. Lihtsalt niisama jalutamine ja tee ääres nähtu arutamine võivad olla väga huvitavad, sest päris tervena ei pruugi jalutamiseks aega olla.

Sisu on koostanud Tartu Perepesa mängutoa juhendaja Reet Lõpp.