Oma eelneva töökogemuse jooksul sotsiaalpedagoogina olen näinud palju perekondi, kus ressurss igapäevaeluga rahuldavalt toime tulla, on jäänud väga väheseks. Kurvaks on teinud need hetked, mil on olnud võimalik selgelt tajuda, et varajase märkamise ja kohese läbimõeldud sekkumise korral oleks olnud võimalik mõistliku ressursiga olulisi positiivseid muutusi tekitada. Tagajärgedega tegelemine on seotud äärmiselt suurte pingutuste ja kulutustega. 

Olen juba oma sotsiaaltöö õpingute ajast kandnud endaga kaasas soovi panustada väikelastega perede jõustamisse. Mul on hea meel, et olen nüüd jõudnud Perepesasse, kus seda on võimalik süsteemselt ja läbimõeldult teha. Usun, et paljud tänapäeva noored perekonnad on valmis ennast arendama ja õppima olema piisavalt head lapsevanemad. Selle valmisoleku ja asjalike toetajate koostoimel on võimalik muuta Eesti ühiskonda  hoolivamaks, targemaks ja arenenumaks – parimaks elukeskkonnaks maailmas!